Inessa lugu
(s 2001)
August 2005
Inessa sündis 26. mail 2001 pere esimese lapsena. Kuulmislanguse põhjuseks on geeniviga konnektsiin 26, suguvõsas kurtust varem pole esinenud. Inessal on 2a väikevend, kes on kuulja.
Kuna Inessa arengus polnud märgata mingeid mahajäämisi, oma eakaaslastega oli ta täiesti võrdne, mõningais asjus isegi tublim, siis ei osanud me esialgu kahtlustadagi, et meie tütar on sündinud mittekuuljana.
Arsti poole pöördusime esimest korda, kui Inessa oli 1a ja 6k vana, kuna lapsel puudus kõne. Dr Reet Tiku vastuvõtul saimegi teada kurva tõe – meie laps ei kuule. Öeldi, et tal on päris hea kuulmisjääk (80–85 db), kuid ilma kuuldeaparaatiteta ta hakkama ei saa. See oli meie pere jaoks suur vapustus. Emana kurvastas kõige rohkem see, et laps ei kuule praktiliselt mitte midagi – ei kõnet ei muusikat. Raske oli uskuda ja raske oli sellega leppida. Siiamaani on meeles Reet Veenpere lohutavad sõnad, kui ta ütles, et mõned lapsed kannavad prille, et näha, teised aga kuuldeaparaate, et kuulda.
Selleks momendiks juba leppisin, et mu laps hakkab kandma kuuldeaparaati, kuid ei teadnud, et kannatused ei lõppe veel sellega. Olles asja piisavalt uurinud, sai selgeks, et meie tahame oma lapsele parimat ja valisime tema õpetamiseks auditiiv-verbaalse meetodi. Kõigile pingutustele vaatamata ei tahtnud esimesed sõnad kuidagi tulla. Oli selge et tavalised kuuldeaparaadid Inessat ei aita ja kuna arstid pidasid Inessat ideaalseks implantaadi kandidaadiks, ei kõhelnud ka meie kaua.
Praeguseks on Inessal implantaat olnud 1a ja 3k ning tulemus on fantastiline. Inessa tahab väga suhelda ja kuulmislangus pole tema jaoks takistuseks. Tal on väga palju omasõnu, praeguseks ei jõuagi neid enam kokku lugeda (~100) ja ta räägib väga palju, ta on nagu iga teine laps, kes avastab maailma.
Inessa parim sõber on tema väikevend, kellega nad õpivad, mängivad ja koos hakkasid ka rääkima. Tööd on veel muidugi palju teha, aga suurim rõõm on see, et ta on abi saanud ja edasine sõltub kõik meist, sest kui me ise oma last ei aita, ei tee seda keegi teine meie eest.
Teistele vanematele teadmiseks, et esmane šokk on kõige suurem ja ma tean, et ei saa sellest valust kunagi üle, et laps on sündinud vaegkuuljana ja see jääb igaveseks hinge, aga sellega tuleb leppida ja harjuda elama selle teadmisega. Emaarmastus ja lähedaste toetus teeb imesid, rõõm on siis, kui laps ühel päeval tavakooli läheb, see on meie eesmärk!
Ema Kersti
