Kaarl

Kaarl
(s 2001)

Märts 2005

Kaarl sündis 2001. aasta mais. Oma suure sünnikaalu (5, 200) ja pikkuse (59 sm) juures hakati teda kohe Kalevipojaks kutsuma. Oma olemuselt oli ta ämmaemanda sõnul “meie rõõmurull” ja selliseks pikka kasvu rõõmsaks poisiks on ta ka tänini jäänud. Lapse tundmaõppimine on üks suur kunst. Üsna ruttu sai meile selgeks, et see väike uudishimulik ja oma tahtmistes järjekindel poiss, on oma tegutsemistes vägagi energiline. Ometi pani iga pereliige tasahilju tähele, et Kaarli reaktsioonid helidele on varieeruvad, kuid me ei rääkinud sellest. Mäletasime isaga üsna selgelt kinnitust, kui Kaarl oli 4kuune ja me pärisime arstilt kõigi muude küsimuste seas, kas ta kuuleb – “loomulikult, ta ju vaatab hääle suunas”. Alles hiljem taipasime kui osav ta oli jälgimaks meie silmade liikumist. Ta ei kuulnud, kuid jälgides meie pilke ning liigutusi, pööras ta oma pea just selles õiges suunas, tema kompensatoorsed mehhanismid olid kiirelt välja arenenud.

See oli 2002. a detsembris, kui meieni jõudis teadmine, et laps ei kuule ja tema kõne ei arene tavapärasel viisil. Ei salga, et teatud tõusude ja mõõnadega on selle faktiga leppimine veel tänaseni raske. Õnneks olime me heades kätes, ümbritsetuna vajalike teadmiste ning õpetussõnadega. Meie kõrval seisid kogenud ja optimistlikud inimesed – Katrin Kruustük, Reet Veenpere, Ene Taurafeldt, Epp Müil, Regina Toom, Mari Reilson jpt.

Jaanuaris 2003 saime kuuldeaparaadid, võttis aega, enne kui Kaarl nendega harjus. Meie peamine lootus tugines ennekõike kohlea implantaadil. Poole aasta jooksul, mil me operatsiooni ootasime, õppis Kaarl aparaatide toel reageerima helidele, oma nimele, tekkisid mõned sõna alged nagu “anna”, “näe”, “õde”, “kuum”, “mõmm-mõmm” jm. Kuid meie uus algus sai teoks 21. juulil 2003, mil implantaat sisse lülitati.

Ent see imemasin ei tööta iseenesest. Tööd tuleb teha palju, see on nõudnud kannatlikust ja püsivust logopeetidelt, lasteaiakasvatajatelt, kogu Kaarli perelt. Lapse iseloom määrab paljuski ka selle, milliste nippidega üht energilist poissi laua taha sõnu õppima saada. Kuidas haarata mängulised hetked loomulikul viisil õppeprotsessi, kuidas kasutada ära lapse omapoolset initsiatiivi jne, jne. Teame, et kõige paremaid tulemusi on andnud üks-ühele töö lapsega. Igareedene käik logopeed Piret Zimmeri juurde aitab meil jälgida Kaarli arengut, et seda adekvaatselt hinnata. Üheskoos otsime paremaid lahendusi, mis Kaarli kõnet arendaksid.

Sügisel 2004 läks Kaarl lasteaeda. Hirm, kas ta seal hakkama saab ja toime tuleb, on ületatud. Loomulikult pole mitte kõik, mida Kaarl teistele lastele ütleb, arusaadav, kuid see ei näi nende suhtlemist piiravat. Igal juhul suudab ta oma soovid selgeks teha ja kordab öeldut hetkeni, mil saab kinnituse, et temast on ikka õieti aru saadud. Ta nõuab, et tema sõnu järgi korrataks. Tihti tuleb ta lasteaiast koju uute sõnadega, ja vahel ka koos uute veidi kahtlaste kommetega, mis vanematele enamasti üldse ei meeldi, kuid eks seegi kuulu sotsiaalse elu ning sellega kohanemise juurde. Kaks korda nädalas töötab Kaarliga ka lasteaia logopeed Kadri. Nemad kasutavad sageli ära arvutis õppimise eelised, mis Kaarli-sugusele poisile väga meeltmööda on.

Poolteist aastat pärast implanteerimist räägib Kaarl omal viisil – tal on lühikesed laused, sõnade silbiline ja rütmiline struktuur on olemas. Kõne koosneb valdavalt täishäälikulistest sõnadest, mida toetavad üksikud konsonandid. Enamasti puuduvad need sõna algusest. Kaarlile meeldib luuletusi pähe õppida ja neid tihti omaette korrata. Ja joonistades jäävad sõnad paremini meelde. Iga päev toob uusi sõnu, rõõmustame ja töötame uute sõnade nimel. Ning vahel annavad need sõna juba päris pika jutu kokku. Lasteaias öeldi isegi, et Kaarl olla lobisema hakanud.

Kaarli emme Aigi (just nii nagu Kaarl mind igapäevaselt kutsub).

 

K i i r v a l i k u d