Kaspar

Kaspari lugu

(sünd 2000)

Detsember 2006

Kaspar sündis meie perre aastal 2000. Kaspari kuulmispuudest saime teada alles siis, kui Kaspar oli juba üle poolteise aasta vana.

Valu, mille kestmisest Inessa ema kirjutab, sai peidetud ja pööratud lapsega koos olemisse ja tegelemisse.

Kuulmiskeskuse inimesed, eesotsas Katrin Kruustükiga, näitasid kätte mäetipud, mida tuli vallutama asuda. Üheks eesmärgiks oli lugemisoskuse omandamine.

Oskus lugeda võimaldab helidemaailmast otseselt sõltumata saada ümbritsevast palju teadmisi. Teiselt poolt toetab lugemisoskus läbi kordamiste ja tagasiside ka sõnade ja keele omandamist.

Kaspari ema joonistas valmis sildid, mille ümbritsevaga seostamine sai sama tavaliseks kui juuste kammimine ja hammaste pesemine. Sildid olid kui märgid, mis kaasnesid iga uue mõistega. Tihti oli silt asjale külge kleebitud.

Jutuke nähtust ja elamustest sai iga päeva osaks. Alguses kirjutas jutukesi ema käsitsi, pärastpoole isa arvutiga. Praegu loeb Kaspar õhtuti „Vahtramäe Emilit“.

Implantaadi saamise järel paranes Kaspari kõne oluliselt. Pärast implantaadi sisselülitamist saime koos ka lindude siristamist ja konnade krooksumist kuulata, mis varem ei olnud võimalik.

Pika treenimise peale saime lõpuks ka R-tähe kätte. Praegu teeb Kasparile nalja, et ta varem nii lihtsat häälikut hääldada ei osanud. Kui täpsem olla, siis nalja teevad harjutused, mida teha tuli.

Ilma implantaadita oleks Kaspar kurt laps kuskil teises väikeses maailmas, kus suhtlemine oleks piiratud ja raskendatud. Praegu on Kaspar implantaati kandes keskmisest halvemini kuulev laps, kellega ükski jutt kuulmise pärast rääkimata ei jää.

Tuge Kaspari kasvatamisel oleme saanud mitmete inimeste käest – alates teistest lastevanematest ja lõpetades ka päris võõraste inimestega, kellest nii mõnestki on meie sõber saanud.

Nüüdseks on Kaspar mitu kuud osa võtnud Karksi-Nuia lasteaia elust päris uues lasteaiamajas. Kaspar on lasteaiatädide poolt igati hoitud ja toetatud.

Lisatud augusti lõpus 2008


Vahepeal on Kaspar lõpetanud edukalt tavakoolis esimese klassi. Kohe algab teine õppeaasta.

Eelmisel suvel õhus olnud teadmatus tuleviku suhtes on asendunud oluliselt meeldivama ja rahulikuma tavalise kooliskäimise meeleoluga.

Kaspari lasteaia-aasta lõppedes tekkis Kasparil oma sõnul soov lasteaias käimist jätkata.

Nüüd, pea kolm kuud pärast esimese õppeaasta lõppu, ei taha ta lasteaiast enam midagi kuulda. Sooviks on saanud koolis käia.

Kui enne kooli oli tõsine peavalu ja murekoht üldse raske puudega lapse tavakooli saatmine ise kui selline, siis tegelikkus on osutunud oluliselt paremaks, kui halvad unenäod õhku joonistasid.

Õpetajad ei teadnud, milline poiss Kaspar on ja kui halvasti või hästi ta kuuleb. Eks see tekitas ebakindlust ka õpetajates. Praegu pigem ülehinnatakse Kaspari kuulmismeelt. “Ta ju kuuleb nii hästi … “. See ülehindamine toimub ka kodus. Kaspar ei anna ehk alati koheselt tagasisidet, et ta räägitust aru ei saanud. Teine õpetajate tegelikust suurem murekoht oli alguses implantaadiseadme vastupidavus. Arvati näiteks, et seade võib väga kergesti puruneda. Kaspari saabumiseks valmistuti põhjalikult. Mari Reilson käis spetsiaalselt Kaspari õpetajaid harimas.

Kaspari klassis on lisaks õpetajale ka tugiõpetaja. Tugiõpetaja idee kandus koolile üle lasteaiast, kus ilmselt nn tavakasvatajate valmisolek puudega lapsega tema vajadustele vastavalt ja tulemuslikult tegeleda oli liiga väike. Kuldse südamega tugiisik tegi suurema osa tööst.  Ühelt poolt nähti ehk raskusi enne last nägematagi liiga suurtena, aga teiselt poolt on ükskõik millisel kuuljal (ka emal ja isal) raske lõpuni aru saada, kuidas kurt laps, aga sisekõrva implantaadi kandja, tegelikult kuuleb.

Tugiõpetaja olemasolu võtab siiski palju hirme vähemaks. Tagab samuti, et lapsega tegeletakse suhteliselt intensiivselt. Väike kool ja klass ning õpetaja võimalus ja võime tegeleda puudega lapsega keskmisest intensiivsemalt tagaksid ilmselt ka suhteliselt heade õpitulemuste saavutamise ilma tugiõpetaja abita. Näiteks Elleni klassis käib kuuldavasti kuus last. Aga eks ideaalist unistame me kõik. Teiselt poolt – Kasparil on rohkem sõpru!

Tugiõpetaja ei istu klassiruumis Kaspari kõrval. Tugiõpetaja, kelleks on suurte kogemustega staažikas pedagoog, valib klassis koha, kus ta saab õppeprotsessi jälgida ja vajadusel õppimisele kaasa aidata. Tugiõpetaja tegeleb ka teiste lastega peale Kaspari. Tugiõpetaja on suurema osa ajast klassis olemas ja õpetajale abiks. Alates hommikusest kallistamistest kuni koolipäevalõpu kallistamisteni. Kaspari klassijuhataja oskab tekitada rahuliku ja asjaliku õppimise meeleolu. Klassijuhataja koos tugiõpetajaga töötavad koos nii, et kõik klassi lapsed oleksid järjele aidatud.

Kaspar on muutunud aktiivsemaks, areng on olnud kiire. Äkki on ta oluliselt paksemaid raamatuid lugema hakanud. Jõulude ajal said kõik Potteri raamatud alla neelatud. Nüüd on kohe mobiiltelefoni vaja saada (nagu teistel lastel on). Alles kaks kuud tagasi õnnestus logopeedi juures õige „S” kõlama saada, selle kinnistamiseni läheb veel kaua.

Koolis õpitud laule laulab ta omal viisil ka kodus, viimane kontsert toimus küll juba vabariigi aastapäeva teemadel.

Kaspari enda jutu järgi on tema lemmiktunniks kehalise kasvatuse tund. Eks siin paistab nii vajadus liikuda kui ka veel mängida.

Kõik (pigem siiski suuremad) õpetajatelt saadud kiitused jõuavad vanemateni silmaga nähtava rahulolu kujul. Alates muusikaõpetusest kuni kunstiõpetuseni välja.

Õpetajatelt on huvitav tagasidet saada – mis ja kuidas. Sellist infot ei ole kunagi liiga palju. Vanemad sooviksid lausa akna tagant toimuvat pealt vaadata. Enesekriitiliselt peab ütlema, et vanemad võiksid last rohkem seltskonda viia, et suhtlemisoskusi täiendada.

Ehk on probleemiks ka mõnikord koolipäevadele järgnev  vanematele avaldatav kerge närvilisus ja suurem jonnakus. Ühelt poolt saab seda panna väsitava (mürarikka) koolipäeva arvele, aga teiselt poolt võimalusele kellelegi omadest (koolist vabana) „pähe istuda”.

Pärast sellesuvist Läti laagrit hakkas Kaspar koheselt koju saabudes teises kõrvas tavalist kuuldeaparaati kandma. Teiste omasuguste lastega mitmepäevane suhtlemine tekitas temas uusi mõtteid.

Sel suvel sai ka kivimuuseumit täiendatud, põhiline osa Kaspari kivikogust asub kuusepakkudel metsa ääres.

Vaatame, mida uus kooliaasta toob.

Kaspari isa

 

K i i r v a l i k u d