Kermo

Kermo
(s 1998)

Veebruar 2003

1999 a. 28 okt. hommikul sündis plaanilise keiserlõike teel meie perre teine laps – poeg Kermo. Ta oli nagu iga teinegi vastsündinud beebi, kuid natuke suuremat kasvu. Kermo kaalus sündides 4800g ja oli 55cm pikk.

Kermo oli rahulik ja uudishimulik beebi, kuid mõne aja pärast võis märgata, et lapse motoorses arengus on mahajäämus. Mahajäämus “kirjutati” lapse suuruse arvele.

Kahtlus, et Kermo ei kuule hästi, tekkis meil siis, kui poeg oli 3- kuune. Kermo ei reageerinud tugevatele järskudele helidele nagu näiteks ukse paugutus jms. Kahtlus ja mure lapse kuulmise pärast viisid meid arsti juurde, et asjas selgust saada. Saime arstidelt rõõmustava vastuse: lapse kuulmine on eakohane.

Kermo beebi-põli ei möödunud probleemideta. 6- kuuselt põdes laps keskkõrvapõletikku. Siiski oli lapse kõne ja kuulmise arengus märgata järjekindlat edasiminekut. Aasta ja kolme- kuuselt kasutas Kermo enese väljendamiseks juba kindlaid sõnu emme, iss (issi), õe (õde), etee (ei tee), nää, nii. Kasutusel olnud sõnad aga hakkasid tasapisi kaduma …

Muresid tekkis juurde. Keskkõrvapõletikud hakkasid korduma. Lapsele otsustati paigaldada šundid. Mõne aja pärast diagnoositi meie poisil kuulmislangus 40- 50 dB.

2002. aasta jaanuaris sai Kermo kuulmisaparaadid. Aparaadid osutusid kahjuks ajutiseks lahenduseks. Aja möödudes selgus, et lapsel on progresseeruva iseloomuga kuulmislangus. Septembriks 2002 oli Kermo täielikult kurdistunud (kuulmislangus 110- 115 dB). Kurdistumise põhjus jäi selgusetuks.

Aasta 2003 tõi meie perre kaua oodatud sisekõrva implantaadi, mis paigaldati Kermole 14. jaanuaril.

Veebruari lõpus oli protsessori sisselülitamine ja meie silmatera kuuleb helisid…

 

K i i r v a l i k u d