Merilin

Merilini lugu
(s. 1998)

August 2008
Merilin on 10aastane tüdruk, ta sündis 1998 aasta kevadel. 

Kõik sai alguse kohe pärast sündi, mil Merilinil avastati kassasündinud südamerike. Järgnesid operatsioonid. Vaatamata oma südamerikkele arenes Merilin üldiselt kenasti, kahjuks aga mitte kõne. 2aastaselt oskas ta vaid mõmiseda ja öelda „emm-emm” ja seda ütles ta iga asja peale. Ei osanud me ka ise last niipalju jälgida, et midagi imelikku oleks tähele pannud. Tuttavad ja võõrad ikka ütlesid, et küll hakkab ka rääkima ja nii me siis ootasimegi, aga asjatult.

Merilini teisel sünnipäeval otsustasin, et lasen perearstil meid kõrvaarstile suunata, igaks juhuks. Sellest aga piisas – nädala jooksul oli meil selge, et Merilin ei kuule mitte midagi.

Algus oli kohutav, pidime kõigepealt mõttega harjuma, oma edaspidise elukäigu üle mõtlema. Kuidas me oma lapsega siis nüüd edasi suhtleme?

Meie õnneks paigaldati Eesti esimene implantaat just 2000 aastal, sealt alates hakkasid ka meil mõtted selles suunas liikuma.

Ja suurte pingutuste tulemusena saime Merilinile implantaadi jaanuaris 2003 ehk siis ajal, mil Merilin oli kohe saamas 5aastaseks. Kõigil oli muidugi suur kahtlus, kas sellises vanuses lapsel see ikka enam aitab….

Veebruari lõpus lülitati protsessor esimest korda sisse, aga kõigile ootamatult sai Merilin  uuest aistingust šoki ja keeldus aparaati rohkem sisse lülitamast. Kogu meeskond oli nõutu – laps oli nõus küll aparaati kandma, aga ilma sisselülitamata! Katsetasime siis iga päev ikka uuesti ja uuesti, kuni märtsis toimus läbimurre – Merilin soostus kuulama, ikka iga päev natukene aega, kohanedes pikkamisi ümbritsevate helidega.

Küll oli tore, kui Merilin reageeris koputuse peale – rohkem polnud esialgu õnneks vajagi! Nüüd algas töö kuulmise ja kõneõpetusega, iga päev uued helid.

Merilin läks tavalasteaia logopeedilisse rühma, kus temaga ka logopeed tööd tegi. Edusammud olid meie rõõmuks kiired tulema ja mis põhiline – laps hakkas iga uue heli üle rõõmu tundma, andis kohe märku, et tema kuuleb!

Tavakooli minekuks jäi meil õppimise aeg aga lühikeseks ja lapse arengut silmas pidades sai 2005. a kevadel vastu võetud raske otsus – Merilin läheb Tartu Hiie kooli. Nüüd on juba 3. klass läbi ja julgen öelda, et otsus oli õige. Merilin on nende kooliaastatega väga-väga palju keeleliselt ja kõneliselt arenenud.

Tänaseks päevaks (augusti lõpp 2008) on Merilin kuulnud oma elus 5 aastat. Ta saab 90 % kõnest aru, räägib lausetega. Annab märku kohe, kui ei leia ise sobivat sõna, et end väljendada, küsib palju „kes?”, „kus?” jne. Räägib ise aktiivselt päevasündmusi. Natukene õppimist tahavad veel käände- ja pöördelõpud.

Merilin on seltskondlik laps ja tal on väga palju sõpru, kes ei tea kurtidest midagi. Tavaliselt selgitame lastele põgusalt, mis aparaat see on ja rohkem pole vajagi.

Ja mis põhiline – kuulmine on Merilinile eluliselt tähtis – kui protsessoril patareid tühjaks saavad, tuleb kohe ütlema , et ei kuule. Merilini lemmikuks on üks koduvideo ajast, mil ta veel ei kuulnud, vaatab ja naerab iseennast….

Kõigile kahtlejatele soovitame kindlasti anda oma lapsele selline võimalus, ikka „läbi raskuste tähtede poole!”

 

Aprill 2011

Merilin saab kohe 13 aastaseks ja on implantaadiomanik juba 8 aastat. Tänaseks on tema kuulmine

pea võrdne tavakuulmisega. Merilin saab tähtsamad jutud kõik ise räägitud, natuke lihvime veel pöördeid, sõnavara täieneb iga päevaga , nagu meil endilgi, ikka kuuled kusagilt mõne uue sõna. Telefonidega oleme saanud sõbraks. Lauatelefoniga õnnestub rääkimine (kuulmine) paremini, mobiiltelefoniga saab ka hakkama, aga siis peab kõneleja rääkima aeglasemalt. Üldiselt on nii, et need kes ei tea tema kuulmislangusest midagi, ei panegi seda tähele. Ja see on tore, sest mõnikord ongi vahva, et see on “meie saladus”.

Merilini ema Kaidi


K i i r v a l i k u d