Oti lugu
(s 1998)
September 2005
Ott sündis 4. märtsil.1998. aastal täiesti terve lapsena. Ka tema kuulmine oli korras. Ott oli väga rõõmsameelne ja hea laps. Kui poiss juba toe najal seisma hakkas, kekutas muusika saatel rõõmsalt puusa ja lalises omakeelset laulukest kaasa. 11kuuselt haigestus Ott väga raskelt meningiiti ja esimeste päevade jooksul ei antud talle elulootustki. Ootasime hinge kinni pidades,et ta sellest välja tuleks.
Tuligi.
Haiglast koju tulime justkui uuesti vastsündinuga. Ei istunud, ei astunud, ei kandnud kaela ega pidanud korralikult tasakaalu. Kõik need oskused taastusid. Aga mida enam ei olnud, oli kuulmine.
Alguses oli sellega väga raske leppida. Esimese viipekeelse tähestiku põletasin pliidi all ära, sest – „Minu laps ei ole ometi kurt, kindlasti arstid eksivad“ Paraku siiski mitte.
Edasi toimetasin juba selle nimel, et Ott meist ikkagi kuidagi aru saama hakkaks. Panin poisi juba väga väiksena Tallinna Kurtide Kooli. Seal õpetati meid olukorraga leppima. Kuigi nüüdseks käib Ott juba Tartu Hiie kooli esimeses klassis, tahan veel tagantjärele tänada Tallina kasvatajaid ja logopeede.
Kuueaastaselt sai Ott sisekõrvaimplantaadi. Kui enne olime hakkama saanud vaid viibeldes, siis üsna pea hakkas Ott reageerima oma nimele ja muudele häältele.
Praegu on aparaat meil olnud aasta ja mõned kuud ning Ott kuuleb sellega hästi. Ei saa öelda, et ta suudab kõigest aru saada, mida meie räägime, aga temaga suheldes me viipekeelt enam ei kasuta. Ja juttu tuleb juba ka poisi enda suust. See on väga hea tunne!
On tore, kui väljas jalutades ütleb ta, et kuuleb ja küsib siis, mis see on. Veel toredam, kui järgmisel korral jalutades ta juba ise mulle ütleb, et koer haugub …
Oti ema Signe
