Meril

Aastal 2011

Olen Meril ja sündisin 15. novembril 2007.

Nüüd on mul mõlemasse kõrva pandud implantaat. Esimene operatsioon toimus mais 2009 ning teine aprillis 2011. Räägin juba päris ilusti ja jutustan Teile mis nalja ma emmele tegin.

Ühel märtsikuu õhtul, olin siis kahe aastane, pidi emme rõdu põrandat pühkima. Emme pani püksid jalga ja fliisi selga ning läks harja ja kühvliga koristama. Ukse tõmbas muidugi kinni, et ma ei külmetaks. Nii huvitav oli läbi klaasi tema toimetamist vaadata. Seisin ja siis vaikselt upitades ulatasin rõdu ukse lingini ja tõmbasin oma väikeste näppudega lingi alla.

Kui emme oli koristamise lõpetanud, tahtis tuppa tulla, aga uks oli lukus! Mulle seletada, et lükka linki üles, oli mõtetu, kuna ma vaevu ulatasin selle kinni tõmbama. Avamiseks ei olnud mul piisavat pikkust ega oskusi. Pean ütlema, et elame seitsmendal korrusel ning kedagi teist kodus ei olnud. Õues oli 5 kraadi külma, aga emme oli riided selga pannud, nii et polnud tal seal häda midagi. Aga ta hakkas ikkagi minu pärast kartma. Issi tuleb vahest päris hilja, nii et tuli kuidagi enne abi saada.

Kuna rõdudel tehti remonti, olid tellingud veel üleval. Emme libistas end tellingutele ning läks naabrite juurde. Koputas aknale ning palus telefoni. Ähmiga ei tulnud issi number meelde ning helistas minu onule ja üritas olukorra tõsidust selgitada.

Onu lubas issile helistada ning paluda tal ruttu koju tulla. Emme tuli tagasi ning tegime läbi akna nalja ja rääkisime. Kuid kaua sa ikka seletad, ja vaatad emmet läbi akna. Mul hakkas igav ja läksin teise tuppa raamatut vaatama. Kuna emme nüüd mind enam ei näinud ja issit ikka veel ei olnud, läks ta päris närvi. Ronis uuesti naabritädi akna taha ja helistas uuesti onule.

Sel ajal jõudis aga issi koju ja küsis minult kus on emme. Jooksin ühe rõdu juurde, ja ütlesin “emme”, siis jooksin teise rõdu juurde ja ütlesin jälle “emme”. Kuid emmet ei olnud kusagil ja issi läks ka pabinasse.

Kõik lõppes ikka hästi, kuna emme jõudis naabrutädi juurest tagasi ning issi lasi ta tuppa. Ta ei jäänud isegi haigeks!

Veel lisan paar asja, mida olen viimasel ajal öelnud:

Nokkisin nina ja emme küsis ” Mida sa otsid?”, vastasin “Süüa”.

Käisime onul külas ja seal oli koer ketis ning tal oli oma kuut. Arutasime koera elu-olu ja ütlesin “Kui emme on koer, läheb ta kuuti magama”. Emme oli selle perspektiivi üle kindlasti väga õnnelik.

Kirja pannud Merili ema

 

2013. aastal

 View More: http://dianaunt.pass.us/implantaadilapsed

K i i r v a l i k u d