Elisabeti lugu
(s 2002)
Jaanuar 2005
Tere! Olen Elisabet. Emme-issi kutsuvad mind hellasti ka Liisuks. Vanust pisut üle kahe aasta.
Mul on alalõpmata naljanägu ees. Minu lemmiktegevuseks on voolimine, meeldib ka joonistada, värvida, Tweenie-põngerjaid ja multikaid vaadata. Armastan loomi: koeri, kasse ja hobuseid. Maitsevad rosinad ja viinamarjad.
Olen tubli ja tragi tüdruk, ainult mul on üks kurb saladus, millele emme-issi said jälile, kui ma sain kahe aastaseks. Nemad ei teadnud enne, et ma kuulen kohe väga-väga halvasti.
Täiesti tahtmatult suutsin nad kuidagi ära petta. Titena lalisesin vägagi ilmekalt ja ühe aasta kolme kuuselt olid mul isegi paar-kolm sõna (ANNA, AITÄH, EMME). Aga ema-isa tahtsid minu kasvades rohkem juttu kuulda. Ühel päeval viisid nad mind arsti juurde, kus mulle pandi mingid tropid kõrva ja kästi hästi vaikselt istuda… Ning sellel päeval said vanemad teada seda, mida mina juba enne teadsin – diagnoositi neljanda astme kuulmislangus.
Alguses olid emme-issi, vanaemad-vanaisad väga kurvad, sest meie peres pole olnud kellelgi kunagi kehva kuulmist. Mõne aja pärast aga läks esimene ehmatus üle ja asjad hakkasid liikuma. Minu jaoks ei olnud ju muutunud midagi, nende jaoks aga küll…
Sain omale ilusad väikesed kuuldeaparaadid, kannan neid hea meelega, ainult magan ilma.
Kahel korral nädalas käin logopeedi juures, tema õpetab palju toredaid ja vajalikke asju. Kodus kordame pidevalt. Nädalas korra käime ka audioloog tädi Ene Posti juures. Seal pannakse vahel klapid pähe ja siis kuulan signaale, olen väga tähelepanelik. Saan kõigega kenasti hakkama.
Nüüdseks on välja selgitatud ka kuulmislanguse põhjus: minu emme ja issi on mõlemad vigase kuulmisgeeni kandjad ja mina olen pärinud mõlemalt vanemalt tervete geenide asemel vigased geenid. Keeruline küll, aga nii see on. Nemad ise kuulevad hästi, mina paraku mitte.
Õnneks on teadus edasi arenenud, nagu täiskasvanud ütlevad, ja on olemas selline asi nagu sisekõrvaimplantaat. Mind peetakse sobivaks kandidaadiks. Ootan operatsiooni, sest tahan paremini kuulda. Ja kui juba paremini kuulen, saan ka paremini rääkima õppida. Elu läheb helilisemaks, ise muutun jutukamaks. Teen kõik, mis suudan ja tean – mind toetatakse, aidatakse ja armastatakse!
Lisatud septembris 2008
Tere jälle!
Mina, Liisu, siin!
Oh, nüüdseks on see „imevigur” minu pea küljes olnud juba pisut üle kolme aasta. Ise olen rahul algusest peale. Emme-issi ikka ka. Kui nüüd kõike seda meenutama hakata, tundub, et see oli kole ammu, aga emme on õnneks minu arenemise kohta märkmeid teinud…
Implantatsioon möödus komplikatsioonideta nagu ütlevad suured inimesed. Palavik küll tekkis, aga mina olin igati vapper ja kosusin kiiresti. Protsessori sisselülitamine läks samuti valutult. Juba paari päeva möödudes tahtsin ise aparaadi külge panna ja kui patareid said tühjaks, andsin kohe märku. Läksin, pea kõveras, emme juurde, oli ikka vaks vahet,kas “masin” töötab või mitte.
Esimene sõna tuli mänguhoos ja see oli „pall”. Protsessori sisselülitamisest ei olnud möödas veel kuudki. Ja siis see kõne areng ja arendamine lahti läkski. Ega alguses need sõnad ei sarnanenudki nagu päris sõnadega, aga eks nii käib see kõikidel lastel. Minu nimi oli näiteks „Epate”, mitte Elisabet.
Aasta pärast implantaadi saamist oli minu sõnavaras umbes 100 sõna+tegusõnad. Aasta edasi tekkisid juba lühikesed laused, mis ajapikku aina pikemaks läksid. Praegu suudan ma ikka juba lausetest jutukese kokku saada. Eks grammatikaga näeme veel tublisti vaeva, aga ega need käänded-pöörded eesti keeles polegi lihtsad.
Õnneks on mul palju häid abilisi, kes mind aitavad ja õpetavad – alustades oma emmest-issist ja Tartu tädidest-onudest. Siis minu hea logopeed Irina, minu lasteaia logopeed Kaia, kasvatajad Klaarika, Liis ja Kerstin ning muidugi teised lapsed, kellega ma koos lasteaias käin.
Ah jaa, ma unustasingi enne mainida, et nüüd juba teist aastat käin ma Heleni Kooli lasteaia sobitusrühmas. Olen igati rahul sealse õhkkonnaga. Lasteaias on tore!
Kirja pannud Liisu vanemad
2013
