Ellen

Elleni lugu
(s 1997)

Sügis 2001

Algus

Ellen sündis 1997 a juunis igati terve ja tubli lapsena. Peagi aga tekkisid meil kahtlused, et Elleni kuulmisega pole kõik päris korras. Muidugi, paljud teisedki beebid ei lase kisal-käral oma und häirida, kuid Ellen ei ilmutanud ka ärkvelolekus erinevate helide suhtes mingit huvi. Ta lalises küll, mis meid segadusse ajaski. Hiljem õppisime, et enamus kuulmislangusega lapsi häälitseb esimestel elukuudel, hiljem see väheneb või kaob hoopis. Kuulmiskeskuses pandigi meie neljakuusele tirtsule diagnoosiks kuulmislangus, mis lapse kaheksa kuu vanuses osutus kurtuseks.

Ja edasi?

Ehmatus oli muidugi suur – pärilikku kuulmislangust meie peredes pole esinenud. Mäletan, kuidas tol esimesel õhtul pärast kurtuse diagnoosimist Ellenit magama sättisin ja mõtlesin – mismoodi me küll rääkima hakkame? Et kui sa mind sugugi ei kuule, kas siis ka unelaulu laulmisel üldse mõtet on? Ja kõrrad ja piiksuvad mänguasjad? Ja suure venna jutustamised? Ja kõik hääled, muusika, loomad? Päris alguses ei osanud niisuguste kaugete asjade peale üldse mõelda, et mis saab koolist ja õppimisest, rohkem pani muretsema igapäevane lihtne suhtlemine. Kõik tundus kuidagi nii ebaõiglane… Ellen ise aga vaatas mulle oma suurte selgete silmadega rõõmsalt otsa ega arvanud asjast suurt midagi.

Tegutsema!

Mõtlesime – kui mitmed teised lapsed on aparaatidega rääkima õppinud, miks siis meie ei peaks hakkama saama. Ellen hakkas aparaate kandma, mida aeg-ajalt kuulmiskeskuses üle programmeeriti. Aga reaktsiooni helidele ei mingit! Alustasime auditiiv-verbaalse õpetusega, mis meie puhul nägi esialgu välja nii, et ma muudkui käisin Ellenil sabas ja seletasin. Üritasin ta tähelepanu võita ja kõiksugu häälitegevaid mänguasju sokutada, aga need Ellenit ei huvitanud. Pigem tõmbasid teda kaks aastat vanema venna Madise tegemised. Rääkida sain tõesti palju, õhtuks oli hääl täiesti otsas. Lõpuks koitis ka kauaoodatud päev, kui Ellen aasta ja nelja kuu vanusena esimest korda helile reageeris – see oli keeleplaks. Et see hobuse kutsumise laksutamine oli tükk aega ainus heli, mis Elleni tähelepanu suutis köita, kasutasime seda sagedasti, nii et Ellen võis seda ehk endamisi oma nimekski pidada. Läks mitu kuud, enne kui Ellen lõpuks nimele reageerima hakkas, sedagi korduval hüüdmisel. Elleni omaenda suhtlemine kujutas endast mämm-mämm ja emme-emme seletamist, sekka kätega osutamist ja ilmekat miimikat.

Kõne all implantaat

Kui oled iga päev oma lapsega kodus, siis teevad rõõmu paljud pisikesed võidud. Mingi reageering (harva küll), arvamus, et ehk ta sai aru, lihtsalt teadmine, et tegelikult on laps ju igati vahva ja asjalik. Ometi andsime endale aru, et ka väga heade aparaatidega läheb Ellenil liiga raskeks. Mida teha? Suhelda, õppida, aru saada – kõike on ju vaja. Kas hakata viiplema? Arutasime sedagi. Samas mõtlesime, et oleme juba nii kaua auditiiv-verbaalset suunda ajanud, kahju oli loobuda šansist Ellen kuulma saada. Hakkasime implantaadi kohta materjale otsima. Õnneks on tänapäeval Internet! Mida rohkem lugesime, seda selgemaks sai veendumus, et me peame vähemalt proovima. Eestis kogemus puudus, aga dr Kruustük koos dr L. Luhtiga võttis enda peale aega- ja energiatsööva asjaajamise, mis lõpuks kandis vilja.

Algus implantaadiga

13.4.2000 toimus Elleni operatsioon Tartu Kõrvakliinikus, kirurg oli prof Lehnhardt Hannoverist. Olime tähelepanu ja hoole all, Ellen ja teine implantaadipatsient Kristi võisid end päris staaridena tunda. Ja pidupäevaks on see kuupäev meie perel siiani. Elleni implantaat on firma Cochlear toodetud Nucleus 24 ning protsessor taskus (või kõhul-seljal) kantav Sprint. Esimese programmi sai Ellen (ehk siis protsessor lülitati sisse) 16. mail, siitpeale muutus elu palju helilisemaks. Äratuntavat ahhaa-ilmingut Elleni puhul ei olnud, kõik edenes tasa ja targu, aga kindlalt omasoodu – ikka jutukamaks, ikka arusaadavamaks. Õige pea rõõmustasime reageeringute üle, siis muutus häälekasutus, tuli esimene sõna, siis märkasime, et ta saab ju sellest ja tollest täiesti õigesti aru. Korraga oli Elleni edenemine implantaadiga nii loomulik, nii iseenesestmõistetav. Ja kui ma Internetist loen neid õhkamisi, et oh kui õnnelik ma oma kalli implantaadi üle olen, siis ma saan täpselt aru, mida nad tunnevad…

Mõned tähised Elleni kuulmise ja kõne arengus:

* Kõneprotsessori esimene programmeerimine 16.-17. mail 2000.
* Reeglipärane helile reageerimine alates 22. maist.
* Lihtsamatest lausetest arusaamine alates juuni keskelt. (pese käed ära, tule siia, hakkame õue minema jne)
* Esimene arusaadavalt väljaöeldud oma sõna juuli alguses – “muna”.
* Kahesõnaline lause alates novembrist 2000. (suur õun, issi auto, ei ole, ei taha, Elleni karu jne)
* Esimene neljasõnaline lause veebruaris 2001 – “issi parandab auto ära”.
* Reeglipärane 5-6sõnaliste lausete kasutamine suvel 2001.
Laused muutusid pikemaks, aga grammatika oli praktiliselt olematu, s.t puudusid käände- ja pöördelõpud. Elleni esimese aasta sõnad olid enamuses sellised, et täishäälikud ja silpide arv oli suhteliselt õige, kaashäälikud tulid raskemini (näit “eje-iiso”- televiisor, “asse-u-a” – lastetuba) ning päris selged pole kõik nendest siiani. Ometi oli vähemalt osa jutust juba siis arusaadav ka kõrvalistele.

Lisatud oktoobris 2002
(2 ja pool aastat implantaadiga)

Ellen armastab palju rääkida, meie perekonnas on ta kohe kindlasti kõige jutukam. Minu filoloogimeelt rõõmustab ka Elleni suhteliselt õige keelekasutus – eesti keele grammatika on ju päris raske. Eks ta eksib ka – mitmuse osastavas, laadivahelduses, vahel sõnajärjes jm. Aga üldiselt lobiseb Ellen pikkade lausetega ja üsna ilmekalt. Elleni sõnavaragi on üha rikkalikum, kas see ka omaealistele ükskord päriselt järele jõuab, näitab aeg.

Ellenit rääkimas jälgides võite märgata mõnd puuduvat kaashäälikut: k(g). t(d), r ja l. Käime kord nädalas logopeedi juures, kes Ellenile ka häälikuseadet teeb ning teda õige häälduseni juhib. Kõne on kohati ka hakitud, eriti siis, kui on vaja palju ja kiiresti seletada. Häälduslikud puudujäägid on ajapikku kindlasti ületatavad. See, mis aga loodetavasti jääb, on implantaadi kingitud suhtlemisvabadus ja -rõõm. Kuulmispuue iseenesest ei ole ju kuhugi kadunud, kuid tänu implantaadile on see tohutul hulgal kompenseeritud.

Lisatud novembris 2004
Neli ja pool aastat implantaadiga

Sel sügisel läks Ellen Vihasoosse kooli. Samas käis ta ka kolm aastat enne lasteaias. Kooliga on tal loomulikult vedanud: õppetöö toimub küll liitklassides, aga needki on väikesed, näiteks I klassis on sel aastal kuus last. Koolis meeldib Ellenile väga, eriti peab ta lugu eesti keelest ja kunstiõpetusest. Õppimises edeneb ta ilusti, kodus peame rohkem tegelema muusikatundides antavate rütmi- ja heliharjutustega.

Õpetajast ja kaasõpilastest arusaamisega pole probleeme olnud, pigem oli minu mureks see, kas teised lapsed ka Elleni juttu mõistavad. Senine tagasiside on selleski osas positiivne.

Elleni kõne on aastatega päris kenaks kujunenud, ehkki vajab endiselt lihvimist. Konsonandidki on lõpuks üles leitud, viimaseks saavutuseks on k ja g. Praegu harjutab Ellen logopeedi abil õiget eesti õ-d ja veel on paigast ära häälikuühend ng (näit vinged kingad). Hakitus tekib kõnesse kiirustades, rahulikult rääkides ja lugedes see enam kõrva peaaegu ei hakkagi. Tema laused on igati korrektse grammatikaga ning sõnakasutus rikkalik.

Kui mõned aastad tagasi muretsesin Elleni sõnavara pärast, siis nüüd võin küll kinnitada, et selles osas on Ellen võrdne eakaaslastega. Usun, et siin on oma osa Elleni suurel lugemusel: lugemise sai ta selgeks viieaastaselt ning sestpeale on meil tegemist, et värske lugemisvara oleks alati käepärast. Ehkki Pottereid, Naksitralle, Lindgreneid ja mitmeid teisi loeb ta innukalt üha uuesti ja uuesti. Küllap on suur raamatuhuvi sellegi taga, et kirjutades Ellenil õigekirjavigu praktiliselt ei ole.

Arvan, et praegu elab Ellen üsna samamoodi nagu teisedki 7aastased. Jah, kuulamine katsumusterikkas kõnekeskkonnas (müra, kõneleja on kaugel, ruumis, kus kajab jms) on raske ja mõnikord ehk võimatugi, kuid Ellen on kohanenud sellega, mida implantaat võimaldab. Ühe kurdi tüdruku jaoks on seda võrratult palju!

ema Epp

2013

 View More: http://dianaunt.pass.us/implantaadilapsed

K i i r v a l i k u d